Arhiiv

#139 taas

Taas sajab taevast valget lund
ja taas on talv
ja taas on õhtu.
Taas on uue aasta algus
ja taas hakkavad päevad vähehaaval valgemaks minema,
ja taas on varsti kevad.

#138 kõiküksus

Mul ükskõik, öeldakse,
ei hooli, ei soosi, ei proovi,
tee oma kindlusse sulgeda soovin.
Aga mul on kõiküks,
miski ei seisa minust eraldi,
ja sõnad ei peida kedagi.

#137 talvehuisk

Talv tulema oli laisk,
kuid nüüd siiski saabus, raisk,
nii et silmi matab tuisk,
ja puuladvus huilgab huisk,
ja teed katab lumepaisk,
ja mõne suul on rõõmuhõisk.

#136 öö

Öö on matnud kogu linna,
vihmas kõik on soikunud,
siiski teispool pealispinda,
kui vaid näha saaksid sinna,
üks lamp veel pole kustunud,
kõik unne pole suikunud.

#135 aasta algus

Alguses on kõik nii kerge,
puhas leht, kus pole vigu,
tindiplekke, viltusi ridu.
Nüüd targemana võib jätkata kirja,
ja kui nässu lähebki mõni lõik,
küll tuleb uus aasta ja algab taas kõik.

#134 kuhtumine

Iga lõpp ei ole uue algus,
iga samm ei vii edasi,
iga jutt ei ole muinasjutt,
ja iga palve ei jõua taevani.

Oli mis oli, jäägugi nii,
unustusse vajub, enneaegugi.

#133 kärdla

Meenub üks õhtu, murusel kaldal,
vesi tasane, adrulõhnane,
soe tuul silus luiteid ees,
kiiret ei olnud kuhugi veel.
See kohin ja vaikus on korraga meelel,
linna tolmustel, kärastel teedel.

#132 aastavahetus

Kõik kõik on uus,
aga juba ka vana,
aastaring läks nüüd,
kuid tuleb vist sama,
jääb loota veel vaid üht,
et poleks mingit jama.

#131 kulgemine

Ajavao sees,
siia oleme tulnud,
möödaniku vallid,
siin ja sealpool teed,
juhtida saab ainult,
kas edasi või pidurit.

#130 vabalangus

Sööstan, lendan, kaotan enda,
ühtegi ei võta tunda,
hõljun, triivin, loksun randa,
pilvede all, vaid lainte kanda,
jooksen, uitan, hõlmad valla,
olen prii, ei seista malda.

#129 subjektiivsuskurss

Minu tahtmised ja sinu tahtmised,
selle soovid ja tolle noosid,
igal oma vaatevinkel,
oma perspektiivisinkel
kes järgi annavad, kahju kannavad,
kes vastu punnivad, saatust sunnivad.

#128 rulett

Higistan rängalt, särk läbimärg,
surun risti rusikas, käib surmamäng,
üks padrun trumlis, veel pole ära käind,
kaks katset õnneks, kes seda enne näind.
Nüüd pole aega mõelda, kellgi enam ei käi,
veel üks klõks ja selge, kumb meist siia jäi.

#127 äraspidine

Ta unustanud oli kõik tulevad päevad,
ta unistanud oli kõik läinud ajad,
ja ärksalt magas kui kaikusid kajad,
ja ärkas kui vaikisid tänaval majad.

Ta varjuna kadus kui kustus valgus,
kuid talle see märkis vaid kõige algust.

#126 ussid

Kes ähvardab kurjalt, kes lokku lööb,
kes peale käib visalt, ja närve sööb,
kes nutab härdalt, ja hinge poeb,
kes sõbramaski tagant krosse loeb.

Kes on kes, eks igaüks teab,
ühed ussid kõik, siin ja teal.

#125 päevarida

Eile, täna, homme,
ja päev pärast seda,
üks päevarida,
sulle, talle, mulle,
lõiguke sest märgitud,
valjult ette mängitud.

#124 sulgkerge

Sulgkergena lendan ja lendan,
õhku vaid enda ümber emban,
kes proovib mind püüda,
kes järgi hüüda,
pettena tõusen ja vaon,
sulgkergena ilmun ja kaon.

#123 julgeolek

Kas lugesid lehest sa jubedust,
islami terrori sõgedust,
nüüd appi peab võtma äärmised nõud,
igal nurgal meid varitseb tundmata õud,
vaid vangikongis võib rahu leida me hing,
kuid vabaduse eest on see ju võileiva hind.

#122 kooselu

Sõbralikud sõnad, peen kahemäng,
mõõdetud pilk, reetmata äng.
Üks ei räägi, teine ei kuula,
üks ei näita, teine ei märka.
Nii tasaselt päevi trotsite,
ja teineteist südamest vihkate.

#121 tädivalitsus

Nagu oli omal ajal,
nõnda saama peab ka nüüd,
sellel kulund eide halal,
seisab meite riigi tüür.

No kes kurat lasi hääle kasti,
et valitsusse tädid lasti.

#120 kui minnakse

Läksid, uksi prõmmutades,
närv nii must et öögi kohkub,
pilke tummi nüüd vaid kohtub,
läksid vaikselt, sõnata,
järelhüüdeks üks ainult ohkab,
sõnu liigseid pähe kohmab.

#119 teotus

"Olen'd nüüd vagur ja kuulekas sa,
keda kästi, seda hästi pead teenima,
kahetsust tundes siin põlvita,
ja lunastust oodates palveta!"
"Mine perse, papp, su jumal on õhk,
jalge all prõksuv tunamullune põhk."

#118 passiivagressiiv

Ei tahaks su pähe ma istuda,
sa pead mind ses osas uskuma,
vaid seks sunnivad mind mu väsinud jalad,
ja no tõesti pole mujale toetada,
sa ju mõistad, sust südamest hoolin ma,
ja ehk minutiks veel jään puhkama.

#117 sotsiaalne kramp

Mul mõistuses kramp,
sest kalendris on stamp,
et täna tuleb olla nii,
et teised kõik ju samuti,
kes julgeb olla ise masti,
kohe sõelapõhjaks lasti.

#116 sõit

Lihtsalt üks sõit,
lihtsalt üks mäng,
kus tähtis pole võit,
vaid anda endast kõik,
et ringist välja kihutada,
vabadusse põrutada.

#115 ideoloogia

Ei loe, aga tead,
ei taha, aga teed,
ei vaata, aga näed,
ei otsi, aga leiad,
ei kannata, aga lepid,
ei tunnista, aga usud.